Ettekanne "Estconilt" 2009



Young adult literature ehk siis noortekirjandus on suunatud peamiselt vanusegrupile 12-18, samamoodi siis loomulikult ka noorte fantaasiakirjandus (edaspidi NF). Samas on see piir üsna hägune ning kõige olulisemateks kriteeriumiteks noortekirjanduse äratundmisel laiemalt oleks: 1) raamatu peategelaseks on teismeline ja 2) tegeldakse teismeliste probleemidega, nagu täiskasvanuks saamine, vastutus, kooliprobleemid, ärkav seksuaalsus, muutuvad suhted sõprade ja vanematega jms.

Spetsiifiliselt fantaasiakirjandusest rääkides ei erine teemad suuremalt täiskasvanute fantaasiakirjandusest, ainsa olulise erinevusena võib ehk välja tuua selgelt suuremat kallutatust just fantaasia, mitte teadusulme poole. Samuti tundub mulle, et uued teemad ja ideed avalduvad noortekirjanduses kiiremini, täiskasvanute fantasy on inertsem ja alalhoidlikum.

Viimasel ajal on märgata üldist suunda, et fantaasiasugemega asjad on sagenemas ja ka nn. tavakirjanduse valda kuuluvatesse teostesse hiilivad sisse maagilised või fantastilised elemendid. Võib ehk öelda, et noortekirjandusesse on sisse imbunud maagiline realism, mis on muidugi vägagi tervitatav. Mõned head näited sellistest lugudest oleks näiteks Geraldine McCaughreani "The White Darkness", mille peategelasest tüdruku suur kirg on Antarktika ja ainus sõber kujuteldav kapten Laurence "Titus" Oates, avastaja, kes koos Robert Scottiga hukkus Lõunapooluse vallutamisel. Onu viib ta pärast isa surma Antarktikasse reisile ja kiiresti muutub lugu võitluseks elu ja surma peale. Palju ootamatuid pöördeid ja väga lihtne, selge ja õhuline kirjastiil.

Veidi nooremale lugejale on mõeldud Kathi Appelti "The Underneath", allegooriline lugu väärkoheldud loomadest. Nälginud ketikoer sõbruneb hulkuva emakassi ja tolle kahe pojaga ning kasvatab nad üles veranda all, peites neid oma julma peremehe eest. Loos on loomade omavahelised suhted, soojus ja armastus tugevalt vastandatud inimeste maailma julmusele ja hoolimatusele.

Dowd Siobhani 80ndate aastate Põhja-Iiri rahutuste keskele paigutatud "Bog Child" tegeleb vastutuse ja valikutega. Kui palju on meie elus seda, mida me saame ise määrata? Fergus McCann ja ta onu leiavad turbarabast laiba ning Fergus hakkab nägema unenägusid leitud poisi elust, kellele ta paneb nimeks Mel. Lugu tema kummalisest surmast kerib aeglaselt lahti paralleelselt reaalse elu tormiliste sündmustega.

Veidi sarnane eelmise raamatuga on David Almondi "The Savage", kus samuti on tegemist kahe omavahel põimuva looga. Peategelane hakkab pärast isa surma kirjutama lugu metsikust metsas elavast poisist, kes ei oska rääkida, on äärmiselt vägivaldne ning sööb nii loomi kui inimesi. Piir kahe loo vahel muutub järjest hägusemaks, reaalsus ja väljamõeldis lähenevad aina ja lõpp on mõneti ootamatu.

Üldjoontes tundub mulle, et NF-i võib tinglikult jagada kaheks suuremaks grupiks: nn. klassikaline fantasy ja teadusulme (tinglikult), ehk siis erinevaid sci-fi teemasid, teadust, ka popkultuuri ekspluateerivad asjad. Sellest grupist leiabki tegelikult kõige üllatavamaid asju.


Klassikaline NF

Aga alustame klassikast. Esimesene grupp ehk klassikaline fantasy jaguneb laias laastus kolme suurde valdkonda:

1) vampiirilood;

2) haldjalood;

3) tuntud (muinas)lugude uustöötlused.

See on praeguse NF-i kindlalt kõige mahukam osa kindlasti ja kahjuks ka kõige suuremas osas saastalähedane. Enamikku neist lugudest võiks fantaasiakirjanduseks nimetada vaid tinglikult, kuna tegelikult pole neis fantaasia kasutamisega midagi pistmist, vaid need ratsutavad kõigi kli¨eede tiibadel, mida eales fantaasiakirjanduses kasutatud on. Valdavalt räägivad need raamatud printsessidest, kes keelduvad abiellumast vanemate tahte kohaselt, või orbudest, kes avastavad, et neil on vägev päritolu ja sageli maagilised võimed, või millestki muust väga sarnasest.

Heaks halvaks näiteks on Janet Lee Carey "Dragon's Keep". Sisu lühidalt: lugu räägib kaunist ja kummalisest Rosalindist, kes on määratud täide viima iidset ettekuulutust. Temast peab saama metsikute saarte kuninganna, kes päästab inimkonna õudsete lohede käest. Otse loomulikult ei tea ta oma saatusest midagi, kuid on sündinud sõrmega, mis näeb välja nagu draakoni küüs. Selle varjamiseks kannab ta kullast kindaid ja kõik, kes seda sõrme näevad, surevad. Kui ta saab 16, viib üks draakon ta kaasa ja ta on sunnitud lohekutsikate eest hoolitsema. Vaat' selline lugu.

Teine markantne negatiivne näide on minu arvates lausa omaette fenomeniks kujunenud Juliet Marillier, kelle hiljuti ilmunud "Wildwood Dancing" kõneleb viiest õest Transilvaanias Dracula lossis, kes suudavad oma varjudega avada täiskuuööl pääsu teise maailma, kus nad siis igasugu fantastiliste olenditega tantsides öö mööda saadavad. Kõik on hästi, kuni sajavad sisse mustad jõud, kelle vastu õed peavad võitlema, et päästa oma maailm. Lukku on haaratud enamvähem kõik, mida fantaasiailmast leida võib – nõiad, vampiirid, haldjad, päkapikud ja isegi konn. Marillier sisenes NF maailma alles eelmisel aastal – olles seni kirjutanud peamiselt täiskasvanutele – ja "Wildwood Dancing" on tema esimene NF raamat. Paraku ei saa märkimata jätta, et tegu on ka väga viljaka autoriga.

Siiski võib klassikalise NF hulgast leida ka paremaid ja isegi häid asju. Minule on silma jäänud näiteks järgmised sarjad & teosed:

Michelle Paver, sari "Chronicles of Ancient Darkness" (nooremale lugejale, algas 2004, praegu kuus raamatut ja jätkub)

Kristin Cashore, "Graceling" (sarja esimene raamat)

Cassandra Clarei, sari "Mortal Instruments" (triloogia)

Celine Kiernan, "The Poison Throne" (Moorehawke’i triloogia esimene raamat)

Michael Swanwick, "The Dragons of Babel"


Vampiirikirjandus: higised peod ja udune pilk

Suures osas lähevad samasse kvaliteediklassi printsessi-juttudega ka praeguse NFi kaks kõige mahukamat osa: haldja- ja vampiiriteema.

Vampiirikirjanduses tundub enamuses koosnevat Stephanie Mayeri kiiluvees purjetavate copicat’idega, kes rõhuvad peamiselt tiinekate märgadele unenägudele. Teiseks kipuvad (ehk samamoodi Mayeri edu mõjul) isegi alguses loetavad lood kahetsusväärsel kombel muutuma masendavateks sarjalohedeks – vähemalt triloogiaks, kuid mitmel puhul ka palju enamaks.

Mitte kõige paremad, kuid väga iseloomulikud näited vampkirjandusest:

Melissa de la Cruz, sari "Blue Bloods" (ilmunud kolm teost, 2009 oktoobris tulemas neljas; parim kolmest nimetatust)

Richelle Mead, sari "Vampire Academy" (algas 2007, ilmunud 3 ja planeeritud veel vähemalt 2 raamatut, autor räägib juba ka spin-off’ist)

P. C. Cast ja Kristin Cast, sari "House of Night" (ilmunud 5, tulemas ka kuues)

Nende ja enamuse taoliste teoste tegevus toimub reeglina mõnes erilises (või lihtsalt kõrgklassi) koolis, vampiirid on alati ebainimlikult kaunid ja ohtlikud, inimesed on alati kergelt alamad olendid ja vampiiride hulka pääsemine on esimene samm karjääriredelil ülespoole. Tüüpiliselt on sarnastes lugudes ohtralt romantikat ja (wait for it...!) hämaraid seksistseene ning lugu liigub üsna kiiresti ja pealiskaudselt. Üldse võib öelda, et kogu vampiirikirjandust ilmestab rõhuvalt seksuaalne alatoon.

Mõned erandid aga siiski on, märgiks ehk kaht. A. M. Jenkinsi "Night Road" on sünge lugu deemonitest, keda autor nimetab hemovoorideks. Raamatu põhirõhk on kolme noormehe omavahelistel suhetel, mitte tüüpilisel sensuaalsel vereimemisel. Teine huvitavam leid on Marcus Sedgwicki "My Swordhand is Singing", kus autor on toetunud eelkõige vanadele vampiirimüütidele ja pärimustele ning seksi, romantilist ohkamist ning glamuuri sellest ei leia. Lugu pole küll teab mis pärl, aga väikese rosinana lõpus jõuab tegevus Läänemere äärde ja Tallinnasse, kus peategelased kohtuvad jõletu Veriparraga.


Haldjalood: pole paha!

Teiste sarnase kirjanduse lugejatega rääkides on mul jäänud mulje, et ka just sel ja eelmisel aastal väga hoogsalt tuule tiibadesse saanud haldjateema kaldub samasse kraavi, kuhu läheb vampiirirong, kuid minu enda kogemus ausalt öeldes seda ei kinnita – päris mitme loetud teose üle ei saa sugugi nuriseda.

Enamasti on siis haldjakirjanduses – nagu ka vampiirikirjanduses – tegemist tänapäevases maailmas toimuvate sündmustega, kus mingil põhjusel on haldjate- ja inimeste maailmad kokku saanud. Nagu vampiire, kujutatakse ka haldjaid ülikaunite ja ohtlikena, kuid tavaliselt on neil meeletu tõmme mõne maise tüdruku poole. Siiski on mulle kätte sattunud raamatud reeglina vähemalt hästi kirjutatud ja ka hämaraid seksistseene leidub oluliselt vähem, kuigi romantikat on ohtralt.

Parimaks näiteks on ilmselt kaks autorit. Tuntuim neist on kindlasti Melissa Marr ja tema "Wicked Lovely" (ilmus üksikloona, kuid kuuldavasti kasvab triloogiaks). See on tüüpiline urban fairy lugu, mis baseerub keldi versioonil Metsiku Jahi legendist. Peategelane on teismeline Aislinn, kes suudab näha haldjaid, kuid peab seda varjama, kuna haldjatele ei meeldi, kui neid nähakse ning nad võivad selle eest julmalt kätte maksta. Teda hakkavad jälitama kaks haldjat, üks neist Keenan, haldjate Suvekuningas, kes on üheksa sajandit oma kadunud armastust otsinud ja on nüüd kindel, et just Aislinn on see õige. Teine on Donia, kes on Keenanisse armunud. Aislinn aga armub hoopis ühte mässumeelsesse tänavapoissi. Väga värvikalt on kujutatud keldi legendidel põhinev haldjamaailm, selle poliitika ja intriigid ning ka lugu ise on väga haarav, ilma nilbete kõrvalepõigeteta, kuigi romantikat muidugi jagub. Milline tüdruk siis ei tahaks, et teda ihkaksid korraga pimestavalt kaunis ja võimas haldjakuningas kui ka tõmmu, tätoveeritud ja taltsutamatu nn. paha poiss.

Sarnane, kuid oluliselt seikluslikum ja tugevama looliiniga on Lesley Livingstoni "Wondrous Strange". Selle raamatu tegevus toimub New Yorgis, kus samhaini ajal avaneb värav haldjate ja meie maailma vahel. Loo peategelaseks on nooruke näitlejanna, kes avastab, et ta on haldjakuningas Auberoni tütar. Lugu on oskuslikult põimitud Shakespeare "Suveöö unenäoga" ning ei lähe kordagi imalaks.

Nooremale lugejale mõeldud Lois Lowry "Gossameri" ei saa isegi klassikaliseks haldjajutuks lugeda. Selle peategelaseks on tilluke vaim (või haldjas), kes õpib õnnelike unenägude tegemist. Liigutav lugu temast ja väikesest väärkoheldud poisist, keda ta unede abil aidata ja ravida püüab.


Vanad asjad uues kuues

Klassikalise fantasy alla liigitatav kolmas suurem grupp, mis jällegi on minu arvates eriliselt hoogustunud viimasel ajal, on tuntud (muinas)juttude ning mütoloogiliste lugude uustöötlused. Ka siin – NF-ile tüüpiliselt – kipub asi kiskuma imalaks.

Mina isiklikult ei ole suutnud end päriselt läbi närida Shannon Hale’i teostest, kes on rappinud nii mõndagi Grimmide vanadest lugudest. Tema "The Goose Girl" on haigutamapanev jutt, mis liigitub klassikalise orvust printsessiks lugude alla. Hiljem ilmunud "Rapunzel's Revenge" aga on juba isegi naljakas: Rapuntsel nimelt saadab teda päästma tulnud printsi pikalt ja lööb kampa hoopis Oavarre Jackiga. Samas on see autor saanud oma töö eest mitu mainekat auhinda, nii et mine võta kinni...

Muinasjuttude töötlused või legendidel põhinevad lood ei ole tegelikult sugugi tänamatu teemavaldkond ja siit võib leida nii mõndagi põnevat.

Rick Riordan, sari "Percy Jackson & the Olympians" (5 raamatut, sari algas 2005 ja kasutab kreeka mütoloogiat tänapäevases kontekstis)

Jessica Day George, “Sun and Moon, Ice and Snow” (norra müüdid ja muinasjutud)

Neil Gaiman, "The Graveyard Book" (gaimanlikult vaimukas töötlus "The Jungle Bookist")

Melvin Burgess, "Bloodtied" (järg raamatule "Bloodsong", põhineb islandi legendil Sigurdist)

Philip Reeve, "Here Lies Arthur" (omapärane töötlus kuningas Arthuri lugudest)


Fantasy, mis pole fantasy, vaid on... ulme?

Käsitlemata on nüüd veel jäänud see osa NF-ist, mis minu arvates klassikalise fantasy alla ei mahu ning kaldub muudesse valdkondadesse, mis muidugi ei välista, et ka sinna viskaks sisse päkapikke ja haldjaid või lohesid ja vampiire. Sellest vallast olen ma tegelikult leidnud oma kõige lahedamad ja eripärasemad lugemiselamused NF-i vallas üldse, kuid nagu eespool öeldud, on ulme osa NF-is väga ebaproportsionaalselt väike.


Ühel ja teisel pool

Üks huvitavamaid teemasid on ilmselt surnute maailma või alternatiivsesse maailma sattumine.

Katherine Marshi “The Night Tourist” on ohtrate kreeka mütoloogia ja klassikalise kirjanduse viidetega lugu poisist, kes satub pärast autolt löögi saamist New Yorgi all asuvasse allilma ning hakkab seal oma hiljuti surnud ema otsima. Allilm on täis kõiksugu tuntud surnud ameeriklasi, nt. nagu Dylan Thomas, ning lugu tervikuna vaimukas ja nauditav.

Sarnaselt algab A. M. Jenkinsi koomiline ja ehk natuke liiga õpetlik "Repossessed", kus auto alla jäänud poisi keha võtab üle igavlev pisideemon, kes otsib vaheldust oma elule põrgus. Lõbus lihtne lugu, mis ometi tegeleb päris sügavuti suhetega perekonnas ja sellega, kui olulised on elus väikesed asjad.

Gabrielle Zevini "Elsewhere" jutustab saarest, kuhu inimesed surmajärgselt satuvad ning elavad uuestisündi oodates üsna samamoodi kui varem, täites erinevaid kohustusi. Peategelane Liz on oma surmast raevunud ning keeldub alguses sealset elukorraldust omaks võtmast. Raamat on ehk noore lugeja jaoks liigselt allegooriline, isegi filosoofiline, kuid piisavalt nauditav lugemine.

Natuke noorematele lugejatele mõeldud China Mieville "Un Lun Dun" on eelnevatest veidi erinev lugu Zannast, kes suudab liikuda kahe parelleelse maailma – Londoni ja UnLondoni vahel. Leidlikud detailid ja humoorikas jutustamisstiil peaks selle tegema sobivaks kõigile, kellele meeldis Neil Gaimani "Neverwhere".


Veidrad võimed

Kahjuks ei ole mul palju rääkida kahest väga huvitavast NF-i valdkonnast, ehk siis erinevatest supervõimetest ning tehnika või sci-fi valda puudutavast, kuna seda on mulle – ja ka minu tutvusringkonda kuuluvatele teistele lugejatele – kätte puutunud üsna vähe. Seega toetun siin suures osas arvustustele, ülevaadetele ja veebist saadavatele katkenditele. Super- või erivõimete vallas on NF-i huvitavamad leiud järgmised:

Scott Westerfeldi sari "The Uglies" (algas 2005, 4 raamatut). Haarav ja omapärane lugu, mis mängib iga tiineka (ja noh, olgem ausad, mitte ainult tiineka) unistusel olla ilus. Tegemist on tulevikuühiskonnaga, kus iga 16-aastaseks saav laps läbib operatsiooni, mis teeb ta standardselt ilusaks. Tegemist on kiire ja seiklusliku looga, millesse on peidetud ka paras ports moraali.

"Varaste isanda" raamatuga loorebereid lõiganud Cornelia Funke sulest on ilmunud põnev triloogia "Inkheart", mille peategelase isal on imeline ja kohutav võime – kui ta raamatust kõvasti ette loeb, suudab ta sealt tegelasi päris ellu tuua. Loomulikult pääsevad valla paar päris vastikut olendit.

Hoopis erinev on Sid Fleischmani "The Entertainer and the Dybbuk", mis on kirjutatud 1,5 miljoni Holokaustis tapetud juudi lapse mälestuseks. Raamat räägib käpardlikust kõhurääkijast, kelle nuku sisse asub elama ühe hukkunud lapse vaim. Koos rändavad nad läbi sõjajärgse Euroopa ja Ameerikasse, et leida üles SS ohvitser, kes lapse tappis.

See ei ole siiski sellest vallast veel kõik – vahva kurioosumina tahan kindlasti märkida ka Perry Moore’i "Herot", mida ma kahjuks ei ole ise lugenud, aga on kindlasti plaanis. See on raamat keskkooli korvpallistaarist, kes avastab ühel hetkel korraga nii seda, et tal on supervõimed, kui ka seda, et ta on gay. Mängu astub Superkangelaste Liiga ning maailma päästmiseks on peategelane sunnitud n-ö kapist välja tulema.


Tulevikku ja kosmosse

Sci-fi vallas proovib kätt ka ülieduka "Videviku" sarjaga maha saanud Stephanie Meyer, kelle uue sarja "The Host" tegevus toimub kosmoses. Jällegi pole ma seda veel oma käppade vahele saanud, aga tutvustus ütleb, et tegu on võrratu SF thriller'iga, kus mingit sorti putukad sisenevad hõbedaste sajajalgsetena inimeste ajudesse, ravivad vähki ja vägivalda ning muudavad Maa tõeliseks paradiisiks. Osa inimesi – peategelane nende hulgas – pole sellega muidugi rahul ja võitlevad allesjäänud ajurakke kasutades vastu. Üks arvustajatest kommenteerib: "Lugu on detailivaene ja pealiskaudne, kuid täis romantilist kirge." No mine võta kinni.

Samas on ilmunud ka mitmeid väga huvitavaid asju, mis keskenduvad eriti just tulevikumaailma moraalile ja sellele, mida võib kaasa tuua tehnoloogia areng.

Philip K. Dicki rip-off’iks ülistatud Matt Ruffi romaani "Bad Monkeys" peategelaseks on skisofreeniline mõrvar Jane Charlotte, kes kuulub korraga nii salajasse organisatsiooni Bad Monkies kui ka valitsuseametisse The Department for the Final Disposition of Irredeemable Persons. Lugu areneb pöörases tempos ning vaheldumisi nii reaalajas kui Jane psühhoteraapiaseanssidel, kus avatakse tema minevik. Loos on hulgaliselt pöördeid ning kuni päris lõpuni ei saa olla kindel, kes Jane tegelikult on, mis on reaalne ja mis mitte, ning kes kellega manipuleerib.

Neal Shustermani sarkastiline "Unwind" loob tulevikumaailma, milles tülikad teismelised lihtsalt osadeks võetakse, ehk siis neid kasutatakse kehaosadoonoritena. Peategelasteks on kolm sellise saatuse eest põgenevat noort. Ühest neist tahavad vanemad lahti saada, kuna ta on nn probleemne, teine on orb, kes tahetakse osadeks võtta varjupaiga kulude kokkuhoiu mõttes ning kolmanda juppideks tegemine on seoses tema vanemate usuga olnud päevakorral juba sünnist saadik.

Suzanne Collinsi "The Hunger Gamesi" on nimetatud "Fahrenheit 451" mantlipärijaks, kuid ilmne seos on sel kindlasti hoopis "Jooksva mehega". Lugu toimub postapokalüptilises maailmas, kus nn. USA mantlipärijariik nõuab kõigilt alistatud aladelt tribuudina lapsi, keda võitlevad ja surevad gladiaatoritena telekaamerate saates "Hunger Games". Peategelane Katniss pole aga tüüpiline armas tüdruk, vaid pigem antikangelane – külm, kalkuleeriv ja kohati lausa ebainimlik, ometi elab lugeja talle kaasa.

Isolatsiooni ja väljatõugatuse probleeme lahkab Robin Wassermani triloogia "Skinned". Loo tegevus toimub äärmiselt tehnitsistlikus tulevikumaailmas. Kus populaarne ja rikas peategelane, glamuurse erakooli õpilane, satub autoõnnetusse ning kaotab oma keha. Vanemad laevad ta aju sisu ülipeenesse mehaanilisse kehasse ja temast saab nn. mehh. Ta kaotab oma sõbrad ja poisi, heidetakse välja kooli naiskonnast ja teda hakkavad taga kiusama religioossed fanaatikud. Sarkastiline ja terav lugemine.


Ja lõpetuseks...

...veel paarist raamatust, mida ma ei osanud nagu hästi ühegi kategooria alla liigitada, aga äramärkimist nad ehk vääriksid.

Melvin Burgess, "Lady: My Life As a Bitch" on lugu tavalisest enesekesksest teismelisest tüdrukust, kelle üks joodik koeraks muudab. Ta satub kokku paari omavanuse kutiga, kellega on läinud samamoodi, ja raamat keskendubki sellele, kuidas tüdruk avastab vastutusevaba elu eeliseid. Lõpp on... noh, lugege ise. Naljakas, satiiriline ja avameelne pilt tiinekate siseelust.

Simon Holti triloogia esikromaan "The Devouring" kaldub tegelikult lausa õuduskirjanduse valdkonda, mis on NF vallas väga haruldane nähtus. Haaravalt kirjutatud loos tuleb tegemist suitsjate jõledate olenditega, kes võivad võtta üle inimese keha, kõik ta mälestused ja kogemused, ning vangistada ta oma isiksuse jubedasse hirmuilma. Raamatu kangelaseks on teismeline tüdruk, kes koos oma aravõitu, aga nutika sõbraga neile vastu astuvad.


Minu isiklikuks NF lemmikuks...

...on briti autor Chris Wooding olnud juba mõnda aega – juba seepärast, et kõik tema raamatud on olnud väga erinevad. "Malice’iga" avab ta oma esimese sarja. Tegemist on raamatuga, mis vaheldub koomiksiga – ja mitte sellepärast, et see oleks lihtsalt lahe, vaid seepärast, et tegemist on nn. jubeda koomiksiga, kuhu kõik seda lugevad lapsed lõksu jäävad. Lugu on vaimukas, realistlik ja haarav ning miksib osavalt klassikalise fantasy, aurupungi ja õuduse (loe: Lovecrafti) elemente.