Lingvistiline strukturalism
Lingvistilise strukturalismi
ühisjooned
1. vastandatus noorgrammatikutele
2. keelt vaadeldakse ja uuritakse kui struktuuri
3. keele sünkrooniatasandi uurimine on keeleteaduse põhiülesanne
4. püüd uurida ja kirjeldada keelenähtusi kui erilist nähtust
5. lingv. analüüsi formaliseerimine, obj. analüüsi- ja kirjeldusmeetodite otsingud
6. keele struktuurne stratifikatsioon ja tasandi mõiste
Jakobson
Jakobsoni algseks uurimusalaks on nagu Praha ringile kohane eelkõige foneetika. Fonoloogia arenemine ajas. Erinevalt de Saussure’ist peab tema vajalikuks näha seost foneemide ja tähistaja vahel. Jakobson toob ära kaks aspekti:
Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks(contiguity) ning see baseerub välisel faktoril. Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.
Nendest lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks operatsiooni liiki :
Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet. Süntagmaatika: mark suhtes kontekstiga
Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides. Paradigmaatika: mark suhtes koodiga (mäluga)
Keele uurimisel tuleb Jakobsoni arvates lähtuda kõneakti funktsioonidest, mis seostuvad kommunikatsiooniakti mudeliga :
Emotiivne v. ekspressiivne — emotsioone tekitav funktsioon (emotive), mis keskendub adressandile, püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole. Kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles eelkõige hüüdsõnad, nt. “Oot-oot�? või vokaali pikendus sõnas, nt. “miiis?�?. Konatiivne (conative) funktsioon on orienteeritud adressaadile, leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st. “Joo!�? puhul ei saa küsida , kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga “joob�?; “joodi�? puhul. Faatiline (phatic) funktsioon on suunatud kontaktile, eelkõige kontrollimaks kas kommunikatsioonikanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks, ning seda võib esitada ritualiseeritud vormelite, tervete dialoogide vahetamisega või lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega Metakeeleline (metalingual) funktsioon koondub kõne koodile, st. adressant ja adressaat peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, termineid jne, et nende vahel oleks võimalik informatsiooni vahetamine. Seletav. Viiteline, kommunikatiivne v referentiivne (denotatiivne v kognitiivne) (referential) funktsioon orienteerub kontekstile. Et adressandi teade adressaadile oleks operatiivne, nõuab teade viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes, mitte aga konkreetne, mis kuuluks juba metakeelelise funktsiooni valdkonda. Põhimõtteliselt võib öelda, et teised viis funktsiooni on kõik selles (viitelises funktsioonis) osalised vähemal või suuremal määral. 6. Poeetiline (poetic) funktsioon on suunatus teatele kui niisugusele. See projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele. Ekvivalentsus-sarnasus ja erinevus on siin järgnevuse ülesehitust loovaks vahendiks.
Kuigi me eristame keele kuut põhiaspekti, võime me paraku vaevalt leida verbaalseid teateid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni.
Bloomfieldi põhimeetod on distributiivne analüüs – ühiku eristamine ütluses
- segmenteerimine (morfid ja foonid)
- identifitseerimine (morfeemid ja foneemid). Kaks tekstiühikut kuuluvad ühe keeleühiku alla kui on mittekontrast. D., erinevatesse — kui kontrasteeruv D.
- substitutsioon (morfeemide klassifitseerimine). Erinevad keeleühikud kuuluvad ühte klassi, kui võivad üksteist asendada samades kontekstides.
- nende paigutus (arranzheering)
Puudused:
ei võimalda eristada tähenduselt erinevais süntaktilisi struktuure ei võimalda tuua välja seoseid aktiivse/passiivse, jaatav/eitava lause vahel ei anna vastust küsimusele, mis on keele elementaarühikuks süntaktika tasandil
Transformatoorne analüüs
Ameerika deskkriptivismil oli 3 koolkonda.
I ja II koolkond kasutasid vahetute mooodustajate meetodit.
Analüüs lähtub väiksematest suuremate ükskste poole. Eesmärgiks identifitseerida vahetud moodustajad.
Vahetud moodustajad: teate lingvistiline struktuur, grammatiliselt ja semantiliselt üksteisega vahetult seotud lausungi osad. Vahetute moodustajate struktuur on fraasi struktuur.
III koolkond:
Transformatsiooni analüüsi koolkond.
Järgmisel leheküljel võrdlus eelnevate koolkondade vahel
Vahetute moodustajate meetod -Transformatoorne analüüs
- Hierarhiline süsteem -Ekvivalentsete lausete või süntaktiliste struktuuride perekond
- Induktsiooni meetod -Deduktsioon
- Süntagmaatika -Paradigmaatika
- Kuidas on koostatud lause? -Millisest lausest või lausetest on tuletatud lause?
- Teooria printsiibid ja kategooriad tuletatakse analüüsitavatest faktidest kindlate induktsioonireeglite abil -Enne teooria, siis tuletada faktid. Seletada inimeste keelevõimet
Generatiivne grammatika
Peab keeleteaduse peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust: võimet moodustada ja mõista lõpmata paljusid lauseid, ka niisuguseid, mida pole veel kordagi moodustatud. Ideaal — esitada reeglid keele struktuuri kohta nii, et neid mingis järjekorras täites oleks võimalik moodustada (genereerida) kõiki keele grammatiliselt õigeid lauseid ja ainult neid.
Süvastruktuur – tähenduse struktuur
Pindstruktuur – foneetika, morfoloogia.
