Jeesus
Jeesus (kreeka keelne nimi!, hbr < ~Jošuah) - legendaarne 1. sj alguse juudi jutlustaja, religioosne õpetaja ja ravitseja, kristluse e. ristiusu keskne kuju ning väidetav rajaja (+Paulus). Tema oletatavast sünniaastast algab meie ajaarvamine. Tegelikud eluaastad oli arvatavasti u 6 e.Kr - 30 p.Kr. Jeesuse elu ning õpetuse kohta on leida ajaloolisi vihjeid juutide ja rooma allikatest. Peanine on pärast tema surma kirja pandud evangeeliumid, mida on esimestel sj redigeeritud aga Mäejutlus on kindlalt Jeesuse õpetus. Tema sõnu leiab ka Tooma evangeeliumist.
Enamik teadlasi peab Jeesust reaalselt eksisteerinud ajalooliseks isikuks. Jeesuse sünnikohaks on peetud Pethlemma ja Naatsaretti, tema emana on nimetatud Mariat ning isana või kasuisana puusepp Joosepit. Võimalik, et Jeesus kuulus esseenide sekti. On oletatud kuid vähetõenäoline, et ta oli Jahvele pühendatud nasiir nagu ka Ristija Johannes (Jeesuse tädipoeg), kes oli tema ristija ning võis olla tema õpetuse eelkäija ja mõjutaja. Jeesuse noorusest on vähe teada, alates 30. eluaastast rändas ta koos oma õpilastega Galileas ja Juudamaal, ennustas peatset maailmalõppu ning kutsus inimesi meeleparandusele. Tema õpetuse keskne sõnum oli usaldus jumal-isa vastu, ligimesearmastus, patukahetsus ning maise vara tühisus. Oma jutlustes kasutas ta tihti mõistukõnet ning värvikaid kujundeid, evangeeliumid kirjeldavad tema arvukaid imetegusid ja tervendamisi. Jeesus löödi 33. eluaastal paasapühal Jeruusalemmas Rooma võimude poolt juudi preestrite süüdistuste põhjal risti kui mässaja, evangeeliumide järgi tõusis ta surnust üles.
Kristliku õpetuse järgi oli Jeesus prohvetite ennustatud messias (salvitu, võitu, pühitsetu), Taaveti järeltulija, neitsist sündinud jumala poeg, kes oma piinarikka surmaga lunastas (päästis) Jumala ees inimeste patud? . Samas on ta ristusu dogmaatikas kolmainu jumala üks osa. Tihti kasutatakse Jeesuse nime koos lisandiga Kristus, mis on sama tähendusega tiitel nagu heebrea algupära messias, kuid praktiliselt muutunud tema teiseks nimeks või nime osaks. Jeesuse sünnipäeva (mis võis olla ka kevadel või suvel??) tähistab kristlik maailm jõuludena, surma ja ülestõusmist aga ülestõusmispühadel.
Jeesuse nimi
Pärisnime "Jeesus" heebreakeelne häälikuline kuju on "Jeshua", mis eesti keelde tõlgituna tähendab "Jumal päästab", ent pärisnimesid ei tõlgita. Jeesus ei saanud oma nime Joosepilt ega Maarjalt, vaid ta sai oma nime Jumala sõnatooja vahendusel, kes ütles Maarjale: "… ja paned temale nimeks Jeesus." (Lk 1:31).
Nimi "Jeesus" esineb juba Vanas Testamendis. Näiteks 2 Mo 15:2 on heebreakeelses algtekstis sõna "päästmine": "Mu jõud ja mu tugevus on Jehoova (heebrea "Ja"), tema on mulle päästeks (heebr. "li-Jeshuah"), (vt. ka 1 Mo 49:18).
Heebrea sõna "päästmine" on võimalik tõlkida kreeka keelde. Vastav kreeka sõna on "soter" ja seda kasutatakse tähenduses ‘päästja’, ‘vabastaja’. Vastav tegusõna on "sozo", ‘armu anda, päästa, vabastada, parandada, ravida’. Oma tegevusega naitas Jeesus, mida tema nimi tähendab. Sellega erines ta selgesti neist antiikaja kuningaist, kes ka kasutasid tiitlit soter, ning neist tänapäeva võimutaotlejaist, keda rahvad ülistavad vabastajaina.
Ingel teatas nime "Jeesus" ka Joosepile, kui see mõtles, mida teha Maarjaga, keda oli märgatud rase olevat, ilma et seda oleks põhjustanud Joosep. Ingel ütles: "Joosep, Taaveti poeg, ärä karda Maarjat, oma naist, enese juurde võtta, sest mis temas on sündinud, on Püha Vaimust. Ta toob ilmale poja ja sa pead talle nimeks panema Jeesus, sest tema päästab oma rahva tema pattusest!" (Ap 2:35 ja L 110:1).
Kreekakeelne sõna "kristos" on aunimi. See tähentab "võitud". Heebreakeelne vaste sellele sõnale on "messias" (Ha-Mashiah). Iisraelis toimus kuninga ametisse seadmisel tema pea võidmine õliga. Hiljem, kui kreeka sõna "kristos" oli levinud kreeka keelt mitte tundvate rahvaste hulgas, on seda hakatud mõistma kui mingit pärisnime, mida see üldse ei ole. Seega võiks selle kirjutada väikese algustähega, kui just ei taheta eriti rõhutada, et küsimus on ainsast tõelisest kuningast.
"Christos" on sõna prohveteeritud "Meshiah" kohta, keda mainiti juba "Septuaginta’s", mis on kreeka keelne tõlge heebrea piiblist, mille kirjutasid juudid juutide jaoks (umbes) 3. või 2. sajandil enne Kristust. Seega ei ole see Pauluse "väljamõeldis", nagu arvasid mõned kaasaegsed autorid. Surnumere äärsetes koobastes (Kumranis) leitud kirjarullid näitavad, et jumalakartlikud juudid aastakümnetel ja sajanditel enne Kristust olid oodanud messiaanlikku rahuriiki, mida on kirjeldatud Jesaja 11; vt ka Jr. 31, 31-34. Kuid juba tol ajal valitses eriarvamusi Messia olemuse ja loomuse osas – nagu Jeesuse õpilastel oli raske aru saada, et uus "Kuningriik" ei kujutanud endast mitte lihtsalt rahvuslikku ülestõusu roomlaste vastu, vaid vaimulikku arengut, mis muudaks kõike – "Taeva kuningriiki". Vt Kiri heebrealastele.
Hellenistlikus maailmas, kus kujutlused jumalapoegadest olid levinud, leidis Jumala Poja tiitel laia leviku ka Jeesuse puhul, Messia-kujutluse puudumise tõttu aga muutus “Kristus” isikunimeks. Koos sellega taandus ka Jeesuse poolt kasutatud Inimesepoja tiitel, sest alates ülestõusmisest oli Jeesus rohkem kui inimene.
