Tertullianus
Quintus Septimus Florens Tertullianus (:kolmekordselt tugev) lühendatult Tertullian (s 160?; † 230). On võimalik, et tegutses Roomas juristina. 207 pettus kirikuvõimudes ja hakkas kaitsma montanismi. Patroloogia.
Tertullianus on apologeet ja esimene kristlik teoloog. Kirjutas ladina keeles ja tema kujundatud on ladina kelne teoloogiline sõnavara (trinitas, personae, substantia)
"Usun, sest on absurdne" “credo, quia absurdum"
Peateoses "Apologeticus" =“Apollogeetika�? näitab, et inimesed on loomult kristlased. Põhitõed – 1)propageerib monoteismi e. ainujumalat 2)Kogu loodus on loodud ainujumala poolt kindla skeemi järgi. Jumala poolne komponent on hing, mis on surematu.
Aleksandria õpetajad Klement (suri vahemikus 211-216) ja Tertullianus (u150-u212). Klement oli liberaalsem, Tertullianus konservatiivsem, viimane hakkas hiljem montanistiks. Origenes oli Klementi õpilane, Tertullianus mõjutas Küprianust.
Kirikuisa Tertullianus kirjeldas varakristliku koguduse meelsust nii: "Igaüks annab kord kuus — või siis, kui ta seda soovib — oma osa, kuid ainult siis, kui ta seda tõesti soovib ning suudab; kedagi ei sunnita selleks, vaid igaüks annab oma vabast tahtest. … Koguduseliikmed on harjunud vaeseid toitma ning surma puhul ka matusekulusid kandma; hoolitsetakse vaeste ning vanemateta laste eest, … laevaõnnetuse läbi teinud meremeeste eest, sunnitööliste eest kaevandustes, tühjadele saartele pagendatute eest, vangide eest — kui nad kannatavad Jumala töö pärast. Oma usutunnistuse tõttu on neil õigus saada osa heategevusest. Aga isegi sellised suured armastuseteod valmistavad teistele inimestele peavalu. "Vaadake," öeldakse, "kuidas nad üksteist armastavad" (sest nad ise vihkavad üksteist). "Vaadake, kuivõrd valmis on nad üksteise eest surema" (nemad oleksid pigem valmis üksteist tapma)" (Apology, p. 39).
Aristides esitab samasuguse pildi. "Nad armastavad üksteist. Nad ei jäta hooletusse oma leski. Nad päästavad orbi julmade inimeste käest. Igaüks nende hulgast, kellel midagi on, annab nurisemata sellele, kel pole midagi. Kui nad näevad võõrast rändurit, toovad nad ta oma katuse alla. Nad tunnevad temast rõõmu nagu lihasest vennast, kuna nad ei nimeta üksteist lihasteks vendadeks, vaid nad teavad, et nad on vennad Vaimus ja Jumalas. Kui nähakse, et kellelgi vaesel tuleb siit maailmast lahkuda, hoolitsetakse matusekulude eest nii hästi kui võimalik. Kui nad kuulevad, et keegi nende hulgast on vangis või et kedagi vastaste poolt Kristuse nime pärast rõhutakse, siis kannavad nad kõik sellise inimese eest hoolt. Võimaluse korral tehakse kõik, et teda vabastada. Kui keegi nende hulgast on vaene või satub puudusesse, siis kui neil endal pole midagi üle jäänud talle andmiseks, paastuvad nad kaks-kolm päeva. Nii hoiavad nad kokku toidu, mida see vaene hädasti vajab" (samas, lk. 15, 16).
Tertullianus: "Kristus... ei tõusnud ülematesse taevastesse enne, kui ta oli laskunud alamatesse paikadesse, tehes seal patriarhidest ja prohvetitest oma osasaajad [compotes]" (De Anima 55). Sõna compos [singular] kasutab Tertullianus alati tähenduses "üks kes saab osa salajasest teadmisest" - seega Tertullianus ütleb, et Jeesus tegi nad oma jüngriteks teises ilmas.
--
Väide – Usun, kuna see on absurdne! - , mida omistatakse Quintus Septimius Florens Tertullianusele (160-220 pKr), on filosoofia ajaloos üks vääriti tõlgendatumaid seike. Sellega tahetatakse näidata patristika, kuhu Tertullianus asetatakse, filosoofilist piiratust, mis on “ava-akordiks” varakeskaegsele vaimupimedusele. Esiteks pole Tertullianus neid sõnu kunagi ühelegi “infosäilikule” kandnud, see on kellegi, kelle kindlakstegemine on kultuurilooline ülesanne, tõlgendus tekstikohale tema ladina keeles (ta kirjutas ka kreeka keeles) kirjutatud teosele De carne Christi (Kristuse lihalikkusest), mistõttu on käibel samuti paralleelvorm -credo quia impossibile (Usun, kuna see on võimatu). De carne Christi‘ polemiseerib erinevate varakristlike eri- ja sekstantlike õpetustega, mis üritasid Kristuse olemust käsitleda ühel võis teisel moel monistlikult: eitades täielikult kas tema lihalikkust või siis taandades tema olemuse puhtprohvetlikkusele, st läbinisti inimlikuks. Filosoofilises kontekstis üritatakse selle tõlgendusega osundada, et mõistuse ja usu vahekord on täielikult otsustatud viimase kasuks: usutunnistust ei ole võimalik ratsionaalselt üle võtta, vaid ainult, kasutades kierkegaard’likku keelt, hüpet (usaldades end tunnistuse omaksvõtmise hoolde) tehes. Mis puudutab religiooni, siis on selline tõlgendus asjakohane, ent mitte De carne Christi V peatüki kontekstis. Klassikaliselt osundatakse Tertullianuse järgmisele lõigule: “Natus est Dei Filius; non pudet, quia pudendum est: et mortuus est Dei Filius; prorsus credibile est, quia ineptum est: et sepultus resurrexit; certum est, quia impossibile.” Eesti keeles:
“Jumala Poeg sündis: häbita, mis on häbenetav. Jumala Poeg (ka) suri: mis on täiesti usutav, kuna on ebasobiv (kokkusobimatu). Maetuna tõusis üles: mis on kindel, kuna on võimatu.”
Ka sellisel kujul pole antud lõik kontekstita mõistetavad. Kummalisel kombel on isegi Katoliku Kiriku Entsüklopeedia raskustes, osundades Pauluse kirjale korintlastele (1Kr 1:25) ja tema toonasele haaratusele paradoksidest. Tertullianus vaidleb V peatükis gnostiliste kalduvustega Markioniga – Μαρκίων – Sinopest (110-160), kes muuhulgas arvas, et Vana Testament tuleb kõrvale jätta, kuivõrd selle Isand on madalamat sorti demiurg võrreldes armuliku Logosega. Tertullianus leiab, et Kristust kui maapealset tunnistust tuleb käsitleda lähtuvalt tema topeltloomusest: Messias hõlmab endas nii lihalikkust, mis oli reaalne, mitte näiv, kui ka vaimsust, mis oli jumalik. Sellest järgneb, et ta sai üheaegselt olla sündiv-igavene, lihalik-vaimne, nõrk-erakordselt tugev, surelik- surematu Elav. Dispuudi alused peitusid ühelpoolt Jumala määratluses, kes on igavene Looja, teiselt poolt inimlikes tunnetes, kuivõrd on veider, lausa häbiväärne, et Jumal lihastub, kuivõrd liha seksuaalsus on paratamatus: liha tekib lihalikust seksist ja tekkiv liha pürgib omakorda seksi poole, mis pole vastavuses igavese Vaimu plekitusega. Jumal, kes tuleb ilmale naise üsast, keda hällitatakse, keda lõigatakse ümber, kes kannatab, keda alandatakse ja tagatipuks lüüakse nagu kurjategija risti ja pööratakse surilinadesse. Pater Quintus tahab osundada, et kui mööndatakse Vaimu absoluutsust, siis usutunnistus on loogiliselt täiesti korrektne: 1. viljastumine defloratsiooni, himu ja naudinguta läbi Püha Vaimu, 2. tema surma ja kohtupidamise asjaolude erakordsus (mh paljude aitaja hukatakse kui tapja), 3. üleloomulik on võimalik vaid Jumalale, mistõttu on loogiliselt korrektne ja vastavuses tema loomusega hauast minema kõndida. Mundiaalsed asjolud, mis talle osaks said, vaid kinnitavad, et ta oli/on Messias.
Seega Tertullianus usub seetõttu, et see on kokkusobiv sellega, mida teab Jumalale võimaliku olevat ja loomulikule maailmale küündimatu. Iseasi on see, kuidas näeb maailma ja millest lähtuvalt mõtleb kaasaegne naturalistlik inimene, kelle raskused algavad juba otsustamatusest, kuidas vastata küsimusele: Pourquoi y a-t-il quelque chose plutôt que rien?
