Maailmapoliitika

See on inimõigustele katastroof.

Pärast Dmitri Medvedevi ametisse astumist lootsid paljud inimesed läänes, et Venemaad ootab murrang – tehakse lõpp riiklikule korruptsioonile, kehtima hakkab õigus. Paraku olid need ootused alusetud.

Moskvast Brasília ja Pekingini valitseb üksmeel, et rahvusvaheliste suhete põhiprintsiipideks peavad olema suveräärnsus ja mittesekkumine. Ameerika ülevõim väheneb sammhaaval, uued jõud üritavad kujundada maailmamajanduse arhitektuuri ja õigusriiklikud institutsioonid pole nende prioriteetide seas just kõrgel kohal.

Minu büroo on viimastel aastatel kümnes eri riigis nõustanud poliitiliselt delikaatseid kaasusi – sealhulgas Brasiilias ja Venemaal. Minu subjektiivne mulje on, et rahvusvaheline õigus on ohus. Nii on uued supervõimud leiutanud oma keele: universaalsed inimõigused viitavad värvilistele revolutsioonidele, rahvusvahelise õiguse rakendamist mõistetakse välismaise sekkumisena muidu kontrollimatu täidesaatva võimu tegevusse. Demokraatia mõiste kõlab vene ja hiina kõrvade jaoks kui midagi kurikavalat ja harjumatut, mida peetakse haavatavuse ja nõrkuse sünonüümiks.

Kombatakse piire

Salateenistuse ja armee esindajate – silovik’ide – kõige hullemaid instinkte tugevdab veelgi lääne oportunism. Lääne poliitikud ja majandustegelased ilmutavad hämmastavat fantaasiat, kui jutt läheb Venemaa õigusriiklusele: nad usuvad pimesi, et institutsioonid toimivad õiguslikult ja sõltumatult. Sellel harjumusel – kõiki asjaolusid vaikides taluda – on inimõiguste jaoks katastroofilised tagajärjed. Ja seda mitte üksnes selliste tuntud juhtumite puhul nagu poliitvang Mihhail Hodorkovski või mõrvatud advokaat Sergei Magnitski, vaid ka igapäevaelus – kui korruptsioon ja väljapressimised tänu valitsuse esindajatele järjest enam maad võtavad.

Probleem pole selles, et Venemaa või mõni teine arenev riik usuks oma üleolekusse. Reaalsus on see, et ülemaailmne tasakaal nihkub ja arenevad maad on hakanud oma mõjujõudu proovima ja kasutama. Probleem on selles, et nende puhul ei kehti reeglid samal määral kui kõigi teiste puhul. Venemaa nõuab rahvusvahelisel laval erikohtlemist – ja mitte oma rahvuslikes huvides, vaid pigem riiki kontrolliva läbinisti korrumpeerunud bürokraatia esindajate isiklikes huvides.

Me oleme juba kogenud, kuidas toimib Brasiilia, India, Venemaa ja Hiina ehk BRIC-grupi ühtsus. Me oleme näinud Li Xiaobo tseremoonia boikoteerimist, Lukašenka võltsitud tagasivalimist Valgevenes ja sellele järgnenud tagasihoidlikke reaktsioone.