Islam2
Islamiusuline maailm hõlmab tänapäeval suuri alasid Aafrika põhjaosast Indoneesia saareriigini. Millised erisused torkavad meile silma võrreldes meie ümbruskonnaga? Proovime lahata. Vaadates kaarti selgub, et suurem osa alast jääb suhteliselt kuiva kliimaga ja kõrbelisele alale. Neid inimesi peamiselt ühendav usundki on sündinud karmil maal eluga kohanenud inimeste seas Araabia poolsaarel 7. sajandil meie ajaarvamise järgi. Maal, kus kaupmeestel ja karjakasvatajatel oli juhtiv roll. Maal, kus konfliktid olid sagedased. Lääne kultuuri aluseks olev kristlus on oma olemusest paljugi pärinud judaismilt. Juudid, kes oma usundi aluseks oleva Vana Testamendi kirjutasid, olid loonud suhteliselt demokraatliku ja inimesi võrdselt kohtleva süsteemi. Rahvusliku süsteemi. Hilisem kristlus tahtis võrdset kohtlemist laiendada kogu inimkonnale (mis ei sobinud juudi rahvuslastele). Araabia poolsaarel olid aga tähtsad sugukonnad, sugulusidemed. Puudus rahvuse mõiste, luges jõud, relvakandjate meeste arv. Tänu sellele on naise tähtsus islamiusulises maailmas vähene, varjatud. Rohkem mehe telgi sisu. Muhameedlased jagavad inimesi, peavad naisi olemuslikult erinevateks. Sellised trendid on kahjuks olnud määravad kõikide peamiste tsivilisatsioonide puhul nende arengu käigus. Jaapani ärimehed ei suuda tänaseni piisava respektiga suhtuda USA või Euroopa firmade juhtivkoosseisus esinevatesse naistesse (tõsi, neid on seal suhteliselt vähe tänini). Islam aga on oma suhtumise naistesse usundiga palju tihedamalt sidunud, see tundub seal palju olemuslikumalt sees olema kui Hiinas või Jaapanis.
Islam ja naised.
Vaatleme natuke lähemalt islami suhtumist naistesse. See on ju kindlasti kultuuri üks huvitavamaid ja hurmavamaid aspekte. "Elu on nautimise objekt, ja selle maailma naudingutest pole midagi paremat kui hea naine." (Prohvet Muhamed) Niisiis moslemi arvates saab hea naine olla vaid abielunaine, sest teisi naisi mees ei tunne. Allah on nendega seksuaalse läbikäimise keelanud (orjad ja teenijatüdrukud ei tule arvesse). Ka naised soovivad olla abielus, sest vaid nii saab Koraani järgi taevasse. Naiste loomupäraseid omadusi on naisel endal raske parandada ning mehed peaksid teadma naiste nõrkustest ja mitte lootma, et leidub naine kellel neid omadusi pole. Üheltpoolt on hea naine see, kes vastab nõrkustele, mille eest pühakiri mehi hoiatab. Näiteks kui naisel on vähem mõistust kui mehel, siis on see hea. Naine järgib mehe tahtmist. Samas teine puudus – tänamatus – on meestele päris vastukarva. Suurepärane naine on seega nii vähe tänamatu, kui ta loomupärane viga tal võimaldab olla. Üks suur puudujääk on naistel moslemite arvates intelligents. Naistel on juba loomupäraselt hulga vähem taiplikust ja intelligentsi kui meestel. Lisaks on ka nende usk nõrgem. Taolised arusaamad on kirjas islami tähtsaimas tekstide kogus (peale Allahi Raamatu muidugi) ehk Sahih Al- Bukhari hadith'ite kogus. Täpsemalt arvatakse seal, et kahe naise tunnistus on võrdne ühe mehe omaga. Õpetlane Abbas Mahmud al-Aqqad toob lihtsa näite: kuigi naised on juba tuhandeid aastaid [ kui isendid, kes jahil hakkama ei saanud ] kodus süüa tegema õppinud, ei suuda nad siiamaani ületada mehi, kes on mõned aastad kokandust õppinud. Koraani salm ( 30:21 ) ütleb: “… Ta lõi teile teist endist kaasad ja teie võite neis puhata.“ Muhamed ütles: “Naine on mänguasi, ja kes iganes teda võtab, peaks tema eest hoolitsema.“ Aga naine on mehele vajalik mänguasi, sest nagu ütles suur filosoof Ghazali: “Naiste seltskonnas, neid vaadates ja nendega mängides, hing saab kosutust, süda puhkab ja mees on tugevdatud teenimaks oma jumalat … seepärast ütles jumal : 'Et sa võid puhata." Positiivsemast/neutraalsemast: Allah ei soosi ebaloomulikkust, seega juuste värvimine ja meikimine ei tule kõne alla. Käitumise põhireeglid sätestavad näiteks, et riietuses kompromisse ei tehta ja naine peab lähtuma igasuguses käitumises mehe vajadustest. Naise majast väljumine on kui kaitsetuks jätmine, see annab võimaluse kurjale. Naistel on taunitav väljuda majast, isegi palvetamiseks mošees. Aga kui karjuv vajadus tõesti seda nõuab, siis sobilik on riietuda nii, et kaetud on peaaegu kõik nende kehaosad. Käed ja nägu pole seejuures kohustuslikud varjata, aga kui juhtumisi juhtuvad need ilusad olema, siis peaks naine need katma, et mehi mitte kiusatusse viia. Naised peavad end peitma, mitte mehed endast võitu saama. Islam keelab silmside vastassoo esindajaga. Juhuslik pilguheit on andestatav, teine pilk on saatanast kui ahvatlus suhtele. Sammuti on keelatud igasugune kehaline kontakt, kätlus näiteks. Vana naist võib mees siiski puudutada: seal puudub seksuaalne ahvatlus, mis on saatanast.
Suhtlemine.
Islamimaailma juhib suuresti traditsioon: perekond, inimeste klassikuuluvus. Inimesed armastavad rõhutada oma perekonda, rääkida endast, oma sugulastest. Aga just meesliini pidi. Nad räägivad oma onudest ja ootavad, et vestluspartner näitab üles huvi. Kui nad tutvustavad kedagi oma sugulastest, ootavad nad hiljem küsimusi nende käekäigust. Inimeste suhtlemine on vahetum omaselt soojema kliimaga alade inimestele üldiselt. Nendega rääkides tuleb taluda füüsilist lähedust. Vahetu kehaline kontakt pole üldse haruldane. Neile meeldib olla kiidetud, tähelepanu all. Siit ka suur külalislahkus ja traditsioonilised pikad külaskäigud, vestlused, ajakasutuse rangepiirilisuse puudumine. Nad ootavad inimestelt tundeküllasust, otsekohesust. Kiita tuleb kõike millele nad tähelepanu juhivad. Kunagi ei tohi kiita nende naisi. Samas kriitikat võtavad nad südamesse. Lääne inimestele kohane kapseldumine ja endasse tõmbumine on neile võõras, neile tundub, et midagi on viltu. Või, mis palju hullem, kahtlustavad, et vaikija ei pea neist lugu. Kõneledes islamimaailmas tuleks olla pealetükkiv, agresiivne ja võimalikult hästi kuuldav. Karjumine on tavapärane, näitab otsekohesust ja siirust. Retoorika kulub ära oma seisukoha selgitamisel, pealesurumisel. Nad imetlevad sõnaseadmiskunsti, näevad selles häid kombeid ja haritust. Vandesõnad on islamimaailmas levinud, nad ei solvu selle peale. Aga kunagi ei tohi jutus avaldada kahtlust nende jaoks traditsiooniliste tavade mõttekuses, seada kahtluse alla islami põhitõdesid. Käitumises peab arvestama, et islamimaailmas tuleb hoiduda alkoholist ja ei tohi riietuda nende arvates kohatult. Islamimaailma inimesed püüavad elu võtta positiivselt, halbadest asjadest ei taha nad rääkida, püüavad need endale jätta. Asjaolude ilustamine ja parandamine on seal igapäevane nähtus. Haigusest saab väsimus, õpetajast professor. Siin on jällegi vastuolu Läänemaailma traditsioonilise ratsionalismiga, läänes püütakse kaalutleda otsuseid, läbi mõelda. Informatsioon on selleks vajalik ja seega peab info alati täpipealt paika pidama. Islamimaailmas on spontaansust, püüdu olla kindlameelne ja oma seisukohta kaitsta ka selle ilmsel paikapidamatusel. Ka erapoolikud argumendid on argumendid.
Islamimaailma on juba usundi kaudu juurdunud kohustus annetada raha (või toitu) vaestele ja abivajajatele. Kaastunne nõrkade vastu. Kirjapandu on islamimaailmas väga tähtis. Ajalehe kasutamine mittesihipärasel otstarbel on tabu, ajalehes võib ju esineda Allahi nimi. Allahi kaudu seab islami usund sisse šariaadi, seaduse, mis sätestab ühiskonnaelu mitmeid külgi. Siin on usund astunud maale, mis traditsioonilises lääne kultuuriruumis on riigi poolt juhitav. Tänapäeval pole šariaad siiski kõikjal enam kasutusel, riigid on püüdnud omalt poolt lahendada probleeme. Kuid tekivad uued (enamasti fundamentalistlikud) riigid (endise NSVL'i aladel) juhinduvad neist tihti väga täpselt. Osalt põhjuseks arvamus, et ollakse enne Allahi vihastanud, saades uskmatute okupatsiooni kaela karistuseks. Nüüd on vaja uuesti Allahi soosingut võita. Islamimaailma inimene on oma jumalaga rohkem seotud, inimesi juhib jumal otse. Läänes on nähtus, kus inimesed püüavad pidada riiki või organisatsiooni jumala kaitse all olevaks, sagedasem. Lääne kultuuriruumis on kohta otsinud nähtused nagu Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Riik jumala (paavsti kaudu) õnnistuse all. Tõsi, läänes on siiski üldine kiriku ja riigi lahutamine. Piiskopil piiskopi asi, kuningal kuninga asi. Islamimaailmas aga troonib Allah kõigi inimeste üle, ükskõik milliseid riike või riigikesi nood moodustada suvatsevad. Sealse ühiskonna alustalaks on aga pigemini siiski perekond. Islamimaailmas on inimestele tähtsad isiklikud kontaktid, äri tegemiseks pole tähtis kasutatava kanali ametlikkus. Pigemini loeb sõprus, sõber on neile inimene, kes ei saa keelduda su palveid täitmast. Vastandina lääne heale seltsilisele, inimesele kellega koos on meeldiv aega veeta. Moraal islamimaailmas on seotud tihedalt usuga ja seega enamvähem ühtne. Lääne moraalinormid on aga geograafilises plaanis killustunud, piirkonniti erinevad. Sellistest erinevustest saab tuge Huntingtoni poolt rõhutatud arvamus, et erinevalt läänest tunnevad inimesed islamimaailmas kokkukuuluvustunnet eelkõige usundi tasandil, rahvusel pole erilist tähtsust. Siit poeb läände sisse justkui judaismi rahvuslikuse mõju.
Islami kultuuriruum eristub ülejäänutest võibolla ka tuumikriigi puudumise poolest. Hiina ja lääne kultuurides on juhtival riigil suur roll. Jaapanis on tegu aga ühtse tervikuga: riik-tsivilisatsioon. Siis tekib analoog Ladinaameerika ja islami vahel, mõlematel on raske välja tuua tuumikriiki. Islamimaailmas on aga potensiaalseid tuumikriike kõige rohkem: Saudiaraabia, Iraan, Egiptus, Indoneesia, Pakistan. Seejuures geograafiliselt lähedaste riikide vahel on väga suuri hõõrumisi, lausa sõdu. Islamimaailma valitsema võiks küündida näiteks Saudiaraabia oma tähtsate usuliste pühapaikadega, aga teda takistab liigne seotus läänega naftarahade tõttu ja liiga väike rahvaarv. Iraan on rahvaarvult sobiv, keset teisi islamimaid, aga lõhestunud sisemiselt: sunniitideks ja šiiitideks. Mujal islamimaailmas on valdavaks sunniidid. Indoneesia on rahvaarvult maailmas suuruselt neljas oma 200 miljoni elanikuga (mis moodustab vaid 15 % maailma suurima rahvaarvuga Hiina populatsioonist), kuid oma asukohaga kaugel eemal islami tuumikalast täiesti sobimatu. Pakistan ja Egiptus võiksid sobida veel rahvaarvult, kuid jäävad ikkagi nõrgaks. Keegi pole võimeline domineerima.
Meenutagem vahepeal Iraani problemaatikat: seal tekkis päris oluline kriis suhteliselt Läänemeelse šeigi ja kohaliku traditsiooniga. Lõpuks haarasid võimu uuenduste vastased radikaalsemad usklikud. See näitab just islamistliku maailma konservatiivsust. Sündmused kutsusid küll esile protesti teatava osa elanikkonna hulgas (nendest suur osa naised), kuid praeguseni on seal võimul konservatiivne islamistlik valitsus. Tõsi, tekkinud on valik kahe suhteliselt konservatiivse suuna vahel. Tavakodanikel pole täpset aimu nende suundade erinevustest. Vähemalt on seal mingi valik, mitmes valdavalt islamiusulises riigis on tegu diktatuuridega.
Ajalugu.
Islami tekkimise järel 7. sajandil kogus ta kiiresti jõudu, allutas kogu Bütsantsi ja osa Lääne-Rooma riiki (Hispaaniani välja). Areng oli kiire. Araablased sarnanevad siitkaudu germaanlastega, kuid:
- nad tulid veidi hiljem;
- nad võtsid üle Ida-, mitte Lääne-Rooma, kuigi osaliselt ka seda;
- nad ei võtnud Ida-Rooma, Bütsantsi ala üle mitte täielikult, midagi ja päris palju jäi ka püsima;
- kui germaalsed võtsid üle Lääne-Rooma usu, siis araablased ei võtnud usku üle, nad tõid kaasa uue usu, küll aga võtsid palju kiiremini ja ulatuslikumalt üle Ida-Rooma kultuuri. Antiik-Kreeka kultuuripärand oleks meile kindlasti palju tundmatum, poleks olnud araablasi.
12. sajandil püüdis lääs vastu hakata. Neid tabas läbikukkumine. 1291. aastal Akko kaotamine lõpetas 200 aastase katse. 16. sajandi algusest 17. lõpuni oli väga edukas aeg. Tagasilöögiks sai Viini piiramine 1683. aastal, järgnes Karlowitzi rahu 1699. aastal. Muhameedlastel tekkis küsimus: miks Allah polnud olnud muhameedlaste poolt?
Võimalikke teid edasi oli kaks: Esiteks - sekulariseeruda ja moderniseeruda, teisisõnu, liikuda edasi, matkides Läänt või neid, kes olid osutunud edukateks. Araabia maailma tipuks selles suhtes jäi vast Nasser oma sotsialismiga Egiptuses. Välja võiks tuua ka Türgi katsed.
Teiseks - religioosne reformism ja taasvirgumine: kui Allah soosib uskumatuid, siis on usklikud milleski eksinud. Järelikult on usku vaja reformida, puhastada see eksimustest, pöörduda tagasi tema esialgse, edu taganud fundamentaalse puhtuse juurde.
20. sajandi alguseks oli küll enamik muhameedlaste maid vallutatud lääne ja õigeuskliku maailma poolt, kuid lääne sisemisest reorganiseerumisest tingituna vabanesid nad enamasti 20. sajandi keskel. Vabanesid, kutsudes esile tugeva fundamentalismi tõusu. Fundamentalism on samal ajal muutunud, tema juured pole enam ammutamas toitu niivõrd väljastpoolt varitsevast ohust, impeeriumide pealetungist, kui just modernse ja sekulariseeritud riigi vastu islami ühiskonnas endas. Sekulariseeritud riigid, mis pahatihti on autokraatsed. Praegusel momendil on fundamentalistidele kasulik demokraatia. Islamistlik demokraatia. Tulevik.
Lääne ja islami konflikt, nagu nägime, on ajaloo üks laiahaardelisemaid. Need kaks usundit on ülejäänute suhtes eriti sallimatud oma ühe jumala kummardamisega, nad tahavad domineerida. Alla suruda teisi. Konflikt pigemini süveneb, nafta lõppedes peab kaduma lääne majanduslik sõltuvus islamistlikust regioonist. Fundamentalism on omane noortele, noored on kärsitud, püüavad muuta. Fundamentalism on äärmuslus nagu natslus või anarhism. Islamimaailmas on noorte osakaal praegu suur, tavalised on suured perekonnad. Traditsioonilised suured perekonnad ajal, kui meditsiin ja põllumajandus suudavad need ka kõik üles kasvatada. Siitkaudu on üks moderniseerumisega võimaluse korral kaasnevaid nähtusi väljaränd, emigratsioon. Nii oli Euroopaga XIX sajandil, nii on Araabia maailmaga XX sajandi lõpul ja jätkuvalt XXI sajandil. Migrandid siirduvad Euroopasse, täpsemalt Lääne-Euroopasse. Oma viimases, poolelijäänud teoses joonistas 1985. aastal surnud Fernand Braudel kena pildi sellest, kuidas nood noored immigrandid hakkavad mõistma, kuidas demokraatlik valimisõigus annab neile rohkem kui pöördumine koraani poole ja kuidas nad arstide, õpetajate, ärimeeste ja poliitikutena sulavad Lääne ühiskonda. Ja tõmbavad samale teele oma koju jäänud sugulased. Maailm läänestub. Seda ootab lääs, seda ei juhtu. Lääs püüab kapselduda, kaitsta end. Ta ei saa, pole töökäsi. Pigemini saab lääs sulatatud, lääs, mis võib olla palju hullemas kriisis. Tänapäeval rõhuvad islamimaad erinevustele ja püüavad luua oma materjaalset tausta. Lääs sai oma materjaalse üleoleku eelkõige relvi arendades, see on liiga ahvatlev eeskuju, mis peab saama ärakasutatud. Islamimaailm seisab silmitsi endast erinevatega. Uuega. Nad püüavad leida teed, kuidas kohaneda moodsate aegadega, ilma et hinnalised traditsioonid katkeksid. Neile on omane kindlameelsusega muljet avaldada, kindlameelsus võõra vastu? Nad ei lase faktidel oma väärikust hävitada. Nende ühiskonna alustala on perekond, kas nad suudavad loobuda suurest perekonnast?
