Ireneus
Saluma pakkus sellist nime, kuid see on kr ja ld segu. võiks jääda kr nime juurde Eirenaios
Juuda evangeeliumi olemasolu pole uudis, sellest kirjutas juba 180. aasta paiku Lyoni piiskop Eirenaios oma teoses “Hereesiate vastu”.
Kristliku temaatikaga apogrüüfilist kirjandust, sealhulgas evangeeliume, on piiblikaanoni kujunemise eel ja järel olnud liikvel hulganisti. Mitu neist on ka tänapäeval tuntud ja kättesaadavad, näiteks Tooma ja Filippuse evangeelium, kaheteistkümne apostli õpetus jne.
Ireneus ehk Eirenaios ja tema õpetus Logosest.
Gnostikute vastastest eksiõpetuste uurijatest on kahtlemata parim p. Ireneus Lyoni piiskop, kes sündis 140.aastal ja suri III sajandi alguses. Sünni poolest ja kasvatuselt kuulus ta Idasse, oli Smürna Polükarpose õpilane, oma tegevuse poolest kuulus aga Läände. On võimalik, et ta läkitati Väike Aasia koguduste poolt piirkonda, millega Väike Aasia kogudustel olid eriti südamlikud suhted. On ju teada, et Süüria kogudustel olid üsna tihedad sidemed Lõuna Gallia kogudustega, kuhu siis ka Ireneus suunati. Selle suurmehe tohutu teene kirikule seisnes selles, et ta mõistis õieti oma ajastu kiriku vajadusi ja omas piisavalt jõudu ja oskust neid vajadusi rahuldada. Gnostitsism kavatses asuda kristluse kohale. Pole oluline, et see katse ei õnnestunud, küll aga see, et selline katse oli võimalik, mis näitas, et kiriku organismis olid säärased kaitsetud küljed või kohad, mis andsid alust sellisteks jultunud mõteteks. Nii oli Ireneuse jaoks olulisem poleemikast gnostikutega ja nende vastu ettevõtte jaatav külg st kindlustada ja vahest ka luua taas ühed või teised seisukohad, kui kristluse alged, sest algseisukohtade õige seade korral selgus gnostikute pretensioonide arutus iseeneslikult. Nagu ütleb Harnack : “Ireneuse poolt valitud tee oli Kiriku päästmiseks ainus�?.
1. Ennekõike püüdis Ireneus määratleda pühakirja kaanoni ja selgitada pärimust, kuna gnostikud viitasid mingitele erilistele vahendajatele, kelle kaudu nad said puhtaima Jeesuse Kristuse ja apostlite õpetuse; nad ammutasid oma õpetuse ainese mingist salajasest pärimusest.
2. Kahjuks ei kaitsnud kristliku usu allikate tähtsus aga kristlast gnostitsistliku propaganda eest. Korjates ütlusi ja nimesid eri paigust kannavad nad need üleloomulikust seosest vastupidisesse seosesse, lõhkudes sel moel laiali tõe osised. Selliste kuritarvituste vastu on usklikele abiks “usu reegel�? – regula fidei -kanvn thw alhqeiaw-, kui kogu kristliku usu lühike väljendus (Contr haer I,10,1 ja III,4,2).
3. Ometi pretendeerisid ka gnostikud Pühakirja valdamisele ja Püha Pärimuse omamisele ja esitasid justkui nende järgi oma õpetust. Viimseks kantsiks eksiõpetuslike riugaste vastu on iidsuse põhimõte ehk apostelliku järjepidevuse ja ühtse katoolse – üleilmse kiriku alge – põhimõte. Polnud ju enne Valentinust valentiniaane ega enne Markioni markioniite. Muide Valentinus ja Markion tulid Rooma piiskop Hyginuse ajal (136-140), kristliku ajastu II sajandi keskpaiku. Apostlite järglasteks on niisiis piiskopid, pole aga eksiõpetajad. �?Me võime üles lugeda kõik need, kes on apostlite poolt Kirikus piiskoppideks pühitsetud ja kõik nende ametjärglased meie päevini välja ja keegi neist pole midagi sellist, nagu sonivad eksõpetajad, iial teadnus ega õpetanud.�? Ireneus loetleb tõepoolest kõik Rooma piiskopid alates p. Peetrusest, kuni tema ajal paavstiks oleva Eleutheruseni (175-189).
Ireneuse järel kinnitab samu kristliku õpetuse põhialuseid Tertulianus. Osaliselt järgis nende rada ka Rooma Hipolytus.
Ireneuse õpetus Logosest. Kui Tertulianus andis tulevasele katoliku kiriku dogmaatikale põhilise osa selle valemitest, siis p. Ireneuse poolt said selle põhisuunad paika pandud, vastavalt iidsele aatele päästmisest ning seostatuna apostel Pauluse poolt Uues Testamendis esitatuga. Ireneuse peamine mõttesuund on selgelt gnostikute vastu :
1. Tõestus – veendumus Looja ja Kõrgeima Jumala ainsuses st demiurgi, kui Jumalast erineva madalama olendi eitust.
2. Kinnitus, et kristlus on tõesti tegelik pääsmine, ja et pääsemine sai võimalikuks just Jeesuse Kristuse ilmumise läbi. Nii saab Jeesus Kristus tema teoloogilise uurimuse keskmeks. Ka gnostikud pidasid Jeesuse Kristuse ilmumist väga oluliseks. Terav erinevus aga gnostikute ja Ireneuse vahel seisneb järgnevas. Esialgsest dualismist üle minnes tegelikku maailma nägid gnostikud ebaloomulikku vastandlike elementide seotust ja mõistsid pääsemist, kui Kristuse poolt teostatavat vastandlike seoste lahutamist. Ireneus aga vastupidiselt lähtub Jumalast kui maailma absoluutsest algpõhjusest, näeb maailmas patust võõrandumist ja eemaldumist Loojast ning mõistab pääsemist Kristuse läbi, kui loodu taasühinemist Jumalaga, kui loomutuse kõrvaldamist, kui recapitulatiot (anakefalai8vsiw). Nendes arutlustes päästmise loo üle, mis vaatamata gnostikute pessimismile, täidavad meid kõrgeima optimismiga, sarnanevad ja seonduvad p. Ireneuse vaated apostel Pauluse kõrgeimate nägemustega - kirjas eefeslastele, kolossalastele ja roomlastele – päästmisest.
Apologeetide järel on Ireneus esimene kiriklik teoloog, kes omistas Jeesuse Kristuse isikule otsustava tähtsuse. Seda põhjusel, et ta mõistis päästmist tegelikuna. Ireneuse jaoks on raskuskese kristluses asetleidvas tegelikus päästmises, et kõrgeim hüve, mis kristluses saavutatakse inimliku loomuse jumalikustamise kaudu - kõdunematuse, muutumatuse, igavikulisuse (ajatuse) andide läbi ja see jumalikustumine sisaldab eneses Jumala täielikku taipamist (Visio Dei). Sellisest käsitusest lähtub Ireneusel ka vastus kehastumise küsimusele, küsimusele “cur Deus-homo�??. Apologeedid ei esitanud seda küsimust veel täie selgusega. Nende jaoks oli kehastumine – ilmumine inimeste hulgas ja põhjuseks prohvetlik ettekuulutus ning jumaliku õpetuse vajalikus. Ireneus esitab aga selle küsimuse, kui teoloogiliselt keskse. Tema poolt nähtuna pole see enam apologeetide kosmiline Logos, mis oli vajalik maailma loomise vahendajana, vaid kehastunud Jumal, kes moodustab ajaloo keskme. Samane on ka apostel Pauluse seisukoht. “…oma sünniga annab ajatu Sõna kinnituse, et need, kes loomuliku sünni läbi päriksid surma, pärivad tema kaudu elu…. Kristuse tegu on mõistetav taastamisena, sest Jumal – Päästja on samane Jumal Loojaga ning viib täide Jeesuses Kristuses määratud seisundi taastamise, mis algselt oli Jumala plaanis, kuid mis patu tõttu ei saa kohe teostuda. See selge mõtete jada, mis esitatud vastuväitena gnostikute spekulatsioonidele, mis on oma olemuselt piibellikud, on Ireneuse kõrgeim ajalooline ja kiriklik dogmaatiline teene.
Ireneus, erinevalt Tertulianusest ja Hippolytosest, kes tegelevad oma Logose teooriaga sõltumata ajaloolisest Jeesusest, järgib neljandat evangeeliumi ja Pühakirja üldiselt, võtab oma arutluste lähtepunktiks – regula fidei`s – Jeesuse Kristuse, kes on tema jaoks inimene ja Jumal. Seda lähtekohta ei unusta Ireneus kunagi ning seetõttu ei samasta ta Logosest või Jumala Pojast kõneldes jumalikku Kristuses ega ka Kristust ennast maailma idee, loomingulise Sõna või Tarkusega. Kuna Kristuse tähtsaim ülesanne on päästmine, siis kosmiline küsimus teisest jumalast langeb soterioloogia taustal ära.
Irenaeos oli algul Izmiri ja siis Polükarpose koguduse kasvataja, aga siirdus koos suure rahvasterände üldise vooluga läände Lundugumisse (praegune Lyon Prantsusmaal). Tema elutööks oli umbusu külvamine kogudusse. Irenaeus nägi neaaegu kõigis ketsereid, eriti aga gnostikuid. Irenaeuse (135-202) viieosaline teos "Valelikult teadmiseks (gnoosikseks) nimetatud väärõpetuse paljastamine ja kummutamine" (nn. "Ketserite vastu") loob aluse kirikliku doktriini arengu põhimõtetele tänase päevani välja. Oma teosega on Irenaeus näidanud kätte kursi kiriku arussaamade maailmale järgnevaks kaheks aastatuhandeks. Kahtlustamine ja väärõpetuste kartus valdasid kirikut. Armastus ja sallivus visati üle parda. Asemele tulid usukonseptsioonid ja dogmaatika (viimane süüdistus on vale, sest sõna dogmaatika võeti kasutusele 17.sj pKr). Irenaeuse kahtlane teene on selles, et kirikuisade - kelle hulka ta ka ise kuulub - loodud kirikus mõistetakse Tiituse kirja 3:10 sisu vastupidi sellele, mis Paulus on kirjutanud.
Püha Irenaeus sündis umbes 130. a. Veetis oma noorusaastad Smürnas, kus oli selle linna piiskopi püha Polykarpuse õpilaseks. 177. a. oli ta juba Gallias Lyoni linnas, kus omandas preestripühtitsuse. Peagi valiti ta ka mainitud linna piiskopiks. Kirjutas hulga teoseid, peamiselt katoliikliku doktoriini kaitseks gnostikute vastu. Pärimuse kohaselt suri aastal 200 märtrisurma.
--- Aleksandria püha Kyrillos sündis 370. a. Elas mõnda aega kloostris ja pühitseti preestriks, siis oli ta oma onu, Aleksandria piiskopi lähikondlaseks ja sai 412. a. tema järglaseks, võitles Nestoriuse eksiõpetuse vastu, juhatas Efesose üldkirikukogu ning kirjutas palju katoliiklikku õpetust selgitavaid ja kaitsvaid teoseid. Ta suri 444. a.
Püha Barnabas sündis Küprose saarel. Evangeeliumis on teda mainitud kui üht esimest Kristuse õpilast. Kuulutas esmalt Antiookias, siis oli püha Pauluse saatjaks tema esimesel rännakul. Viibis apostlite kontsiilil Jeruusalemmas ja naases kodumaale, kus evangeliseeris kuni surmani.
Püha Süüria Efraim (lad. Ephraem Syrus) sündis Nisibis 306. a. kristlikus perekonnas. Saanud diakoniks, tegi ta kuulutustööd oma kodumaal ja Edessas, kuhu rajas ka kateheetide kooli. Pühendades küll suurema osa energiast askeetlikele harjutustele, ei jätnud ta hooletusse jutlustamist ja kirjutamist, vaid lülitus intensiivselt oma kaasaja teoloogiliste probleemide lahendamisse. Ta suri 373. a.
Pühade Marcellinuse ja Petruse märtüürium leidis aset Diocletianuse-aegsete tagakiusamiste ajal. Antud veretunnistuse üksikasju on kirjeldanud paavst Damasus. Marcellinuse ja Petruse pead raiuti maha ja nende kehad maeti Labicanuse tee lähedale kahe loorberipuu alla, kuhu ehitati pärast Milano sallivusedikti väljakuulutamist kristlik basiilika.
