BRIC

Brasiilia, India, Venemaa ja Hiina ehk BRIC-grupi (BRIC – lühend nende riikide ingliskeelsete nimede esitähtedest)

vaatamata India ja Brasiilia demokraatia puudujääkidele, pole siiski samas klassis, kui demokraatiale tuimalt vilistavad Venemaa ja Hiina.

Mürk maailmapoliitikale

Nelja edasipürgiva arenguriigi – Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina – üksmeel saab ilmseks näiteks siis, kui vaadelda nende võitlust Aafrika ressursside pärast. Seal kindlustavad uued supervõimud endale maavaldusi korrumpeerunud vahemeeste abiga, üritavad ärastada varasid kolmandatele isikutele, korraldavad kohalikele omavalitsustele väljapressimisi, lastes riigi omanduses olevatel firmadel kohalikele survet avaldada.

Seda üksmeelt võib täheldada ka poliitiliste kriiside puhul: Brasiilia ja Venemaa on esimesed, kes õnnitlevad Iraani presidenti Ahmadinejadi vaieldava valimisvõidu puhul, olgugi et samal ajal vahistatakse ja tulistatakse Teherani tänavail demonstrante. Kõige paremini demonstreerivad seda ühtsust aga tühjad toolid Liu Xiaobole Nobeli preemia andmise tseremoonial (kus osalemiseks Indial oli piisavalt julgust). See ühine „mittesekkumise doktriin” ei teeni ühiste väärtuste ega identsete välispoliitiliste kaalutluste huve. Tal on üksainuke eesmärk: toetada eri riikide poliitilise eliidi korruptsiooni, hõlbustada riigi poolt kontrollitavat äritegevust ja tugevdada autoritaarseid struktuure.

Kujuneva uue maailmakorra juhtivaks eestkõnelejaks peab end just Venemaa. On unustamatu, kuidas Putin süüdistas 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil USA-d, et too olevat „piire ületanud”, ning tutvustas oma maailmavaadet: „Pole kahtlust, et uute kasvukeskuste majanduspotentsiaal avaldub ka poliitilises mõjuvõimus ja tugevdab multipolaarsust.”

Mõni kuu hiljem nõudis Putin esmakordselt uut „globaalset majandusarhitektuuri”. Sellega andis ta märku soovist öelda lahti bretton-woodsilikust valuutakorraldusest ja leida dollarile alternatiiv. Sellest üleskutsest haaras kinni ka Hugo Chavez Venezuelas – valitseja, kes orienteerub Putini Venemaale tugevamini kui ei keegi teine Ladina-Ameerikas, Kuuba välja arvatud.

Sellele järgnesid 2008. aastal Gruusia invasioon ja majanduskriis, mis hävitas 70 protsenti aktsiate väärtusest ja 150 miljardit dollarit valuutareserve – mis-järel Venemaa muutis oma suhtumist läände ja kuulutas välja sula. Tõsi, Venemaa eliidi pragmaatilisem osa oli juba ammu mõistnud, et nende maa tuleviku võti peitub pikaajaliste investorite meelitamises, et vähendada majanduse sõltuvust naftast. Kuid Venemaa katsed end avada ja moderniseerida olid sisutud, seisnedes vaid sümboolsetes žestides.

On huvitav, et Venemaal on õnnestunud luua narratiiv, mis on asendanud vana ajaloo külma sõja ja kahe osapoolega – ning Venemaa on selles uues loos võitjate poolel. Ideoloogia aseaineks on saanud hüpernatsionalism ja identiteedipoliitika. Venemaa tahab, et uus maailmakord arvestaks uut mõjuvõimu, mis tal enda arvates on.

Kuid selline lähenemine muudab keerukaks katsed integreeruda senistesse süsteemidesse. Konflikt peegeldub ka president Medvedevi moderniseerumisagendas, mis eeldab suurt valmisolekut vastutuseks, on aga tegelikult tohutus vastuolus Putini süsteemi alustalaks oleva onupojapoliitikaga ja legaliseeritud korruptsiooniga.